Kui seda sissekannet kirjutan, on neljapäev, 11. aprill. Täpselt nädala pärast stardime lõuna suunas ja eile oli siis see päev, mil lõpuks uue küljeklaasiga matkabussi teenindusest kätte saime. Täiesti pekkis – saaga, mis sai alguse möödunud aasta detsembris, leidis oma lahenduse “kõigest” viis kuud hiljem. Kurat, me oleme Mutiga mõlemad nii ära aetud ja õrnaks tehtud, et ei julge täie kopsuga hingata ka. Kui eile masina hoovi peale ajasin, keeldus Muti vastpaigaldatud akent avamast – kartis et see pudeneb tuhandeks killuks ja üleüldse kogu auto haihtub õhku.
No ma lihtsalt ei saa, pean selle tragikoomilise näidendi kuidagi kokku võtma. Ühesõnaga pidi esiti uus aken tehasest jõudma meile veebruari lõpuks, järgmiseks tähtajaks oli märtsi keskpaik ja tegelikult jõudis pleksiklaasist ruuduke Maarjamaa pinnale kusagil aprilli alguses. Kui teenindusest kõne tuli, pidin rõõmust end täis laskma. Juba pandi vahetuse aeg kirja ja tulevik näis hele kui haldja hame. Sittagi! Juba järgmisel päeval oli postkast nuttu ja hala täis. Mingi kuramuse eriti oluline kinnitusliist oli pakendist puudu ja keegi saadeti väidetavalt hobuse seljas Poola vürstiriigi suunas tuhatnelja seda ära tooma. Jälle üks nädal mokas. Stardikuupäev lehvitas eemalt reipalt ja vererõhk hakkas kruvima. No okei, järgmisel esmaspäeval tuli rõõmusõnum, et käskjalg on oma setuka ja pilpaga tagasi ja operatsioon võib alata. Ma kargasin ürgpohmelli trotsides voodist saltoga otse pükstesse ja võtsin suuna kilulinna peale. Sa sandaalidega saarmas, kuidas kuri saatus mulle kohe lahtise labakäega piki piilumist põrutas! Kõik need viis kuud oli tühja aknaaugu ette kleebitud kile oma rolli täitnud, aga kui oli tarvis ta viimsele sõidule viia, rebenes esimestel kilomeetritel pool mulku lahti. Egas midagi, ronisin autost välja ja hõõrusin teibi jälle seina külge. Niimoodi kordi ja kordi ja kordi. Kui üle keskmise frustreerituna Imaverre jõudsin, astusin joonelt kohalikku Coopi kauplusesse ja ostsin kaks pirukat, Coca-Cola Zero ja rulli “mäkaivari” teipi. Sõin rahulikult kõhu täis ja mätsisin siis ava nii kinni, et oli mätsitud.
Sõit jätkus nii vali kileplagina saatel, et mul hakkas paremast kõrvast verd nirisema. Raadio keerasin heaga kinni, seda polnud nagunii kosta. Ma parem ei ütle, kas ja mitu korda aknakate taas servast lahti rebenes ja ma ei ütle ka, milliseid mahlaseid väljendeid ma oma arsenalis põhjatust sügavusest üles leidsin. Laske oma fantaasial lennata ja te võite ikkagi aimata vaid osakest.
Ühesõnaga olin lõunaks teeninduses ja andsin bussi üle. “Kas on ka mingi võimalus, et aken kohe täna ette saab?” uurisin ettevaatlikult. Koomiksikangelase Ulmiku soengut kandev liigvarase kiilanemisega ilmselgelt mitte leppinud noorhärra oli optimistlik. Mina lubasin linna ootama jääda ja nemad mulle esimesel võimalusel teada anda, kas tuleb jaht või ei. Fakk, ma istusin kolm tundi ostukeskuse parklas ja jõllitasin prügi nokkivaid kajakaid! Lõpuks kõllasin ise teenindusse, kust mulle justkui möödaminnes öeldi: “Oi, täna küll ei saa seda kuidagi tehtud, me hakkame juba tööpäeva kokku tõmbama!” Teatasin hääletult ühe sihtkoha, kuhu nad kõik minna võiks ja vajutasin telefoni kinni. Umbes saja meetri kauguselt startis samal hetkel rong, mis oleks mu Balti jaama viinud. Istusin veel neli tundi erinevates peatustes ja vagunites ja voilaa – olin pisut peale päikeseloojangut tagasi kodus.
Muti on naine, keda on keeruline endast välja ajada. Kui aga järgmise päeva hommikul tuli teenindusest kiri, et auto on valmis ning ta arvefaili lahti klõpsas, flippis musul ikka korralikult ära. Kokku oli joonistatud siuke summa, millega oleks võinud lennuki valmis ehitada ja sinna veel Miss Universumi stjuuardessiks ka palgata. Igatahes rammis Muti raevukalt sõimukirja kirjutada, nii et klahve lendas. Järgneva 24 tunni jooksul said mõlemad pooled oma argumendid väljastatud ja pole vist vaja mainida, et arve pidime ikka kinni maksma.
Kui eile salongi sisse vajusin, hakkas müügimehel silm tõmblema. Ta tormas kõhu vappudes töökojaukse suunas ja karjus: “Kristjan! Siia!” Mulle tundus, et vahepeal möödus terve igavik, tegelikult umbes minut. Kristjanit ei paistnud. Müügimees võttis telefoni, valis numbri ja sisises torusse “Kristjan, kobi siia! Kohe, raisk!” Ja Kristjan tuli. Õnneks polnud ei tema mind ega mina teda kordagi varem kohanud. Seepärast saime ilma liigsete viisakusavalduseta paberid täidetud ja võisin tuliuue tumendatud klaasiga Mulgistani poole kärutada. Auto sisemus tundus järsku nii vaikne, nii vaikne. Viha taandus ja asendus teadmisega, et tuleb endale uus esindus leida.
Niisiis, neli kuud ja küljeklaas ees nigu nipsti. Paistab siit köögiaknast mulle kenasti kätte ja sätendab kevadpäikese käes kutsuvalt. Nagu öeldakse, läks trumm, siis mingu ka p*tsi! Mina igatahes võtan nüüd julguse kokku ja proovin seda uut akent ikka avada. Hoidke mulle pöialt!