Myrakas sai Mutilt paari aasta eest sünnipäevakingiks oliivipuu. Tuli kogu see ilu oma silmaga üle vaadata.

September kinkis eestlastele mõnusat päikesepaistet ja otsustasime oma Viatikesega sellest viimast võtta.

Mis seal salata, lollakas naeratus on kogu päeva näos olnud. Lemme jõudes oli juba selline zen peal, et kontakt maapinnaga tahtis kaduda.

Niisiis – keegi ei oksendanud ja kõik naeratasid. Põhimõtteliselt nagu keskmisest parema Eesti filmi esilinastus.

Mul oli nii endast kui masinast nii hale meel, et, haarasin Muti kaenlasse ja põrutasime loomelaagrisse Lätti.

Kuna Lõuna-Itaalia sai võetud ja Viatikese piirid kombatud, oli selge, et vaatame sel hooajal rohkem kaunil Maarjamaal ringi.

Kui kolm-neli nädalat justkui kodutuna veedad, on naastes südamest hea meel nii kriuksuva välisukse kui iga aias turritava rohulible üle.

Me startisime viie päeva eest Viljandist. Kuuldavasti sadas Eestis peale meie lahkumist lumi maha.

Täpselt nädala pärast stardime lõuna suunas ja eile oli siis see päev, mil lõpuks uue küljeklaasiga matkabussi teenindusest kätte saime.

Läinud nädalavahetus oli kui sõõm värsket õhku piki keldris kopitanud kaalikat.

Meie matkabuss on vahepealse aja täitsa omapäi Põhja-Eestis tiksunud.

Kuidas me matkaautoga esimesel ülevaatusel käisime, jäämäe ära sulatasime ja väga olulisest detailist ilma jäime.

Põrutasime põhja suunas lootusega kõigepealt Cherokee enda omaks teha, siis Megane maha müüa ja siis vilet lastes tagasi Mulgistani sõita.

Kohe, kui rull arvel, põrutasime pealinna matkaautosid piiluma.

Meil Mutiga tõmbab tinisema ikka murdsekundi täpsusega. Ma arvan, et kui ma oleks naine, oleks meil ka päevad kenasti sünkis.