Selleks ajaks, kui üksipäini mööda vanalinna ringi silkav Muti oli lähima ruutkilomeetri sisse jääva arhitektuuriinfo aplalt endasse ammutanud ja ajusagarate vahele talletanud, oli mul juba selline säde silmis, et võta või pliidile tuld.

Ma olen aus – ühistransport ja mina ei sobi kokku. Kolm aastat igapäevast bussis ja rongis istumist jätsid hinge rohkem armid kui mälestusi. Ja siis otsustas elu nalja teha – sain auhinnaks reisikrediidi, mille kulutasin... rongipiletitele! Terve tripp Poola rööbastel. 😱

Eesti Kirjanduse päeval kuulutati 2024. aasta parimaks reisikirjanikuks Üllar "Myrakas" Priks – ja me ei saaks rohkem nõustuda!

Myrakas sai Mutilt paari aasta eest sünnipäevakingiks oliivipuu. Tuli kogu see ilu oma silmaga üle vaadata.

September kinkis eestlastele mõnusat päikesepaistet ja otsustasime oma Viatikesega sellest viimast võtta.

Mis seal salata, lollakas naeratus on kogu päeva näos olnud. Lemme jõudes oli juba selline zen peal, et kontakt maapinnaga tahtis kaduda.

Niisiis – keegi ei oksendanud ja kõik naeratasid. Põhimõtteliselt nagu keskmisest parema Eesti filmi esilinastus.

Mul oli nii endast kui masinast nii hale meel, et, haarasin Muti kaenlasse ja põrutasime loomelaagrisse Lätti.

Kuna Lõuna-Itaalia sai võetud ja Viatikese piirid kombatud, oli selge, et vaatame sel hooajal rohkem kaunil Maarjamaal ringi.

Kui kolm-neli nädalat justkui kodutuna veedad, on naastes südamest hea meel nii kriuksuva välisukse kui iga aias turritava rohulible üle.

„Hakuna matata, b%&ches! Ühe road trip’i anatoomia“ on Myraka legendaarses stiilis kirjutatud Horvaatia ja Montenegro automatka reisiraamat.

Me startisime viie päeva eest Viljandist. Kuuldavasti sadas Eestis peale meie lahkumist lumi maha.

Täpselt nädala pärast stardime lõuna suunas ja eile oli siis see päev, mil lõpuks uue küljeklaasiga matkabussi teenindusest kätte saime.

Läinud nädalavahetus oli kui sõõm värsket õhku piki keldris kopitanud kaalikat.

Meie matkabuss on vahepealse aja täitsa omapäi Põhja-Eestis tiksunud.

Kuidas me matkaautoga esimesel ülevaatusel käisime, jäämäe ära sulatasime ja väga olulisest detailist ilma jäime.

Põrutasime põhja suunas lootusega kõigepealt Cherokee enda omaks teha, siis Megane maha müüa ja siis vilet lastes tagasi Mulgistani sõita.

Kohe, kui rull arvel, põrutasime pealinna matkaautosid piiluma.

Meil Mutiga tõmbab tinisema ikka murdsekundi täpsusega. Ma arvan, et kui ma oleks naine, oleks meil ka päevad kenasti sünkis.

Tere, Vandersellid! Myrakas taas eetris. Ma mõtlen siin, et huvitav, miks inimesed tahavad alati kõige rohkem rääkida sellest, millest...