top of page

Ratastel maja, elumees ja kruvikeeraja

Kuigi suuremad pangad vaatavad tuhande euro ümbrusse jääva kuusissetulekuga inimesi kui tüütuid kahjureid, leidub alati ka neid pisemaid, kes on ilma silma pilgutamata nõus teenima kasvõi kodutute pealt. Jällegi tulles tagasi meie moto juurde – kui ei saa, siis ikka saab. Mina ei tea, mida see Muti kokku valetas, aga lõpuks teatas üks vähemtuntud liigkasuvõtja, et võib tema juurest 12 kilo kaasa haarata.


“Aga tagatis?”

“Ei ole oluline.”

“Või tahate näha masinaid, mida osta plaanime?”

“Pohh, sõitke saani, rula või luuaga, peaasi, et osamaksed ja intressid õigel hetkel arvele sahisevad.”


Ega meil muid variante polnud, see pidi lihtsalt õnnestuma. Ideaalis lootsime leida kaks liiklusvahendit, mis selle laenusumma sisse mahuks. Teie jaoks absurd, meile lihtsalt väljakutse, eks. Teiseks oli vaja uskuda ja loota, et keegi meie seebikarbi kohe ära ostab, saame liisingujäägi pangale tagasi maksta ja jääda tasuma vaid uut laenu. Kui siinkohal midagi nihu minna sai, siis just see teine osa plaanist, sest siis oleksime pidanud peksma pinni kahte laenu. Kõigevägevam ise – kes kurat ta siis iganes ka poleks – nägi, et mul niigi nappis raha igapäevase õlle jaoks ja kui tal vähegi südant oli, pidi ta appi tulema.


Kohe, kui rull arvel, põrutasime pealinna matkaautosid piiluma. Vaijummel, miukesi ronte meile maha lükata üritati! Hallituse järele lehkavad võidunud salongid ja metallosi ahnelt järav roosteuss. Enamusega neist oleks jõudnud ehk vaevu lähimasse parklasse, kuhu oleks pidanud ankrusse heitma ja jäämagi. Aga me pole kilulinna masti tüübid, loodus kutsub.

Jonnakalt hekseldades jõudsime õhtupimeduses kusagile Iru elektrijaama ligidusse. Eramajade rajoonis ühel kitsal õuel ootas meid auhind. Ja seda üle andmas oli üks mõnusalt vindine kuldklotsereid kandev kaval elumees. Nimetame teda näiteks Aivariks. Miks mitte. Tema pakutav matkaauto oli eakas, aga võrreldes nähtud saanidega ikka öö ja päev. Haarasin verbaalselt Aivaril kõri pihku ja ütlesin, et järgmiseks päevaks olgu Soomest tulnud masinaga ARK-is käidud ja meie jaoks kõrvale pandud.


Mis seal salata, öö läbi ei saanud magada, siuke erutus oli üleval. Järgmine päev olime – plõksti – elumehe õuel ja tegime matkaka enda omaks. Aivar oli hoopis teistsugune. Selline kaine ja asjalik. Ja pisut pettunud, et tahtsime maksta ülekandega. “Oot, mul on üks pruut, äkki tema tahab raha oma arvele võtta. Mulle ei meeldi, kui maksuamet pärast saba alt nuuskimas käib,” kobises Aivar, aga oli selge, et ega temagi tehingust taganeda soovi.


Matkaauto oli ilus ja puhas ja üksiti täiesti arusaamatu. Kõikjal olid mingid nupud ja kraanid, mis pidid gaasikütte, veeboileri ja külmiku tööle panema, aga kuidas see kõik täpselt juhtuma pidi, teadis ainult saatus. Või siis esinduse tüübid, kes sel hetkel kuklas mahedat kõdi tundsid. Sellist, mis laseb aimata, et kohe saab pappi.



Nii, ma nüüd vahepeal toonitan, et oleme autoralli teise päeva juures. Olgu öeldud, et selle kirstunaelaks kujunes numbrivahetus. Matkaauto oli meil käes, ülekanne tehtud ja paak täidetud. Oli vaja külastada vaid Saue ARK-i teenindust, et masin Eestis arvele saada. Iseenesest lihtne kui vitamiini võtmine. Aga sittagi. Ühel hetkel oli juba nagu peaaegu kõik korras, aga siis selgus, et enne uut passi ja numbreid kätte ei anta, kui Soome omad maha võetud ja nendele antud. Ma siinkohal pikemalt ei kirjeldakski, aga ütleme nii, et sõitsin maha faking 20 kilomeetrit, et osta Keila Bauhofist kruvikeeraja, mis maksis kasti õlle hinna. Ma arvan, et raamin selle tööriista ära ja panen kodus seinale.

Vaat nii, järgmised manöövrid juba järgmises postituses. Muah!


Comments


bottom of page