Prahas kevadet lähemale toomas
- 17 hours ago
- 5 min read
Ega ilmaasjata öelda, et inimene on võimeline kõiksugu keerukate muudatustega kohanema. Kuna meil pole õnnestunud juba mõnda aega pikka lõunamaareisi ette võtta, oleme ampsutanud lühemalt ning jahedamates vööndites. Võttes aluseks tõdemuse, et ilma reisimata on veel palju hullem olla, kui kodu ümbruses ringi nõeluda, on hakanud päike nukrusepilve tagant märksa tihemini välja piiluma, kui varem. Navigaatorid naasid just üheksapäevaselt Praha tripilt ja tuleb tunnistada, et oli abiks küll. Tõsi õige puhkusetunne jõudis kohale umbes-täpselt siis, kui tagasi liikuma tuli hakata, aga õpime ja kohaneme edasi. Just sulama hakanud lume ja pudrukördi segust lõuna suunas startides oli selge, et saab minna ainult paremaks.
Niisiis, Praha. Korra oleme Prahas varasemalt viibinud. Seda küll vaid paari päeva jagu ning muljete kogumiseks oli seda ilmselgelt liiga vähe. Mõned mälupildid kogusime, aga see oli ka kõik, sest toona õnnestus mul mööda suurlinna jalutada kaameraga, mille kõvaketas oli tegelikult täis, nii et ühtegi videokaadrit sealt kaasa tuua ei õnnestunud.
Praha on igas mõttes uhke linn. Seda nii arhitektuuri, ajaloo kui üldise hinguse poolest. Linna hiiglasliku vonkleva maona poolitavast Vltavast rääkimata. Kui Praha kesklinnas ringi jalutada, tekib kõigi nende endlikeppidega vehkivate valjuhäälsete suunamudijate kiuste kuidagi majesteetlik olemine. Tekib vastupandamatu soov selg sirgu lüüa ning käsi haarab nähtamatu spatsiirtoki ja torukübara järele.
Ma ei pea vist mainima, et Muti oli taas kodutöö väga fünfilt ära teinud ja kui kaardirakendus avada, ei paistnud linn roheliste täpikeste alt väljagi. Perekondlik kokkulepe lubas kõigil täies rahus omi asju ajada ning põhjatu valimi tekitamiseks oli nähtud vaev, mille kõrval Pearu ja Andrese põllupealsed nihelemised olid nagu pühapäev pioneerilaagris. Aja aga näpuga järge ja anna minna, nagunii jääb suurem jagu täppe järgmisteks Praha külastusteks avastada. Laias laastus oli teada, et mina kütan kultusliteraat Paavo Matsini jälgedes kõrtse mööda, Muti võtab enda peale katkised majad ja Maurice lohiseb sabas sellel, kes on otsustanud päevas vähem samme teha. Nende sammudeni ma veel jõuan.
Kõigepealt staabist. Muti oskab juba seda viimast vinti keerata ning igavad valged hotellitubade karbikesed pole meie rida. Seekord aga oli ta otsustanud, et me ei ela isegi kuival maal mitte. Praha vanalinnast nii umbes kahe-kolme kilomeetri kaugusel oli rida väiksemaid aluseid kahekordseteks hulpivateks majakesteks tehtud ning nii ootas vana romantikut terrass keset laisalt voogavat rohekaspruuni veemassi, mille tasasele pinnale peegeldusid vastaskaldal mäe otsas ilutseva Vyšehradi kirku kaksiktornid. Aristokraatlikku vaikelu lõhestasid ainult igasuguse väärikuse minetanud pardid, kes vette sööstes ja sealt raktiivlennukitena pinnasööstudele startides häälekaid paaritumismänge mängisid ja kauni vesimaali segi peksid.
Prahast võiks kirjutada mahlaka novellide sarja ja jääks veel ülegi, aga mina kriban siin lihtlabast blogikokkuvõtet. Sestap ei hakka ma pikemalt peatuma uhkel Karli sillal, kus näljaste kajakatena kriiskavad teismelised üksteise võidu Depeche Mode´i ikoonilist pilti taaselustada püüdsid. Samuti pole mõtet rääkida raehoone fassaadi kaunistavast astronoomilisest kellast, mille esist tänavajuppi iga päev ummistavad tuhanded turistid tehnilis-kunstilist imetegu iseenese lollusest vaid läbi telefoniekraani jõllitavad. Viskan vaid õhku retoorilise küsimuse: “Kas minna?” ning vastan sellele pikemalt mõtlemata Onu Bella sõnadega: “Kindlasti minna!” Põhjuseid Praha külastamiseks leiab lõputult, aga ma teen kontsentreeritult siinkohal pisikese meelevaldse valiku.
Esiteks muidugi tšehhide õllekultuur, mis on nähtus omaette. Kui siin üleval põhja pool on õllest saamas peenutsevate hipsterite mängukann, siis pilsneriõlle välja mõelnud rahvas ei salli säärast veiderdamist. Mis mõttes niristame pikast kõrgest klaasist tähtsalt nägu krimpsutades sisse arusaamatu nimega seapeki või banaanimaitselist lurri? Esiteks õllekanne ei pesta pesumasinas ning ei saadeta kuivatisse ja poleerimisse. Õllekann – ja siinkohal räägime me mõnusast pontsakast sangaga kruusist – käib läbi kahe vanni, kraanist lastakse soru justnimelt märga kannu ja nii, et vahtu lendab vastu kõrtsi lage. See rituaal peab olema lai, robustne ja rõõmsalt ülemeelik. Sellesse rituaali ei tohi suhtuda ükskõikselt või üleolevalt, sest sellest rituaalist saab kõik alguse. See rituaal määrab ära, milline saab olema ülejäänud õhtu. Ja õhtut nautida tšehhid juba oskavad. Mõned kannud kamraadidega peale rasket päevatööd on inimõigus ning sama iseenesestmõistetav kui itaallaste hommikune espresso.
Kuna ööbisime keskusest eemal, nägin ära ka need õiged kohad, kus kohalikud käisid. Huvitaval kombel ei erinenud need istumispaigad oluliselt kesklinna turistilõksudest. Kõik oli lihtsalt ehe ja päris ning ei maksnud põhimõtteliselt midagi. Pealegi andsid töölisrahva kõrtsid mulle võimaluse uhkes üksinduses päikeseprillide tagant huvitavaid karaktereid koguda ning loodetavasti teoks saavate tulevaste kirjatükkide jaoks materjali ammutada.
Muidugi, et pilt oleks võimalikult laiaspektriline ning korrektne, käisin põhimõtte pärast ära ka kõige rajumas turistikonveieris nimega “U Fleků”. See oli nii hull küte, et isegi mina tundsin end kui tsentrifuugi visatud üksik nailonsokk. Vaevalt sain kõrtsiuksest sisse, kui kaks punase vestiga kappi mul kaenla alt kinni võtsid ja pika laua äärde istuma virutasid. Ma ei jõudnud mütsigi peast võtta, kui järgmine vahva vest mulle pitsi Becherovkat vuntsi alla viskas ja lahke võmmu keskselga lajatas, nii et hingest kinni lõi. Kui lillakad toonid mu üllatunud näos taanduma hakkasid, avastasin enda eest suure õlletoobi ning paberilipiku, millele oli justkui jooksu pealt kõver jooneke veetud. Tagaruumist tõugati välja kaks paksu vanameest, kes – üks kleebiseid täis laotud tuubal ja teine ahelsuitsetaja hambaid meenutaval akordioniklahvistikul – tuimalt šlaagreid uhama kukkusid. Vennad isegi ei varjanud seda, kui tüdinud nad kõigest on. Ma arvan, et kui panna kolm vahetust jutti liini peal sprotte konservikarpidesse, jääb ka natuke rohkem sära silma alles. Ja ega need punastes vestides kapid palju paremad polnud. Näod olid vendadel nagu eduka vanglamässu korraldanud roimaritel. Nii ei julgenud keegi järgmisest kannust või napsupitsist kuidagi ära öelda ja kõveraid kriipse paberilipikule muudkui lisandus. Tundsin, et kui ma nüüd kätt ette ei pane, olen kohe laua all kahhelplaatide vuugikvaliteediga tutvumas. Röhatasin pikalt ja jõuliselt nagu oleksin loo kulminatsiooni jõudnud metalbändi laulja ja ütlesin järjekordse kannuvaagna lähenedes otsusekindlalt ja valjult: “No!” Saal vakatas hetkeks ning äsja lõbusat polkaviisi saaginud akordionistil vajus lõõts longu ning hoo andmiseks suunurgast välja torgatud keel jäi totakalt rippu nagu anestesioloogilauale selili visatud buldogil. Õnneks kogus personal end kiiresti ning järgmise valusa umpaloo saatel liugles minu juurde teistest vähe vanem vest, kes raha pommima hakkas. Kui talle pangakaarti näitasin, läksid meeleolud kuidagi eriliselt morbiidseks, kuid kuna ma köögis nõusid pesema polnud nõus, leiti lõpuks kusagilt ka terminal üles ning peale piiksu juhatati mind ainsagi kauni sõnata taas tänavale.
Oeh, no eks ta karta oli, et kui mind muljetama lasta, siis lähevad jutud õlle suunas kaldu. Tegelikult juhtus Prahas kõiksugu huvitavaid asju veel. Ja ma tõesti otsisin ka kõrtsidele vastukaalu. Näiteks otsustasin tervislike eluviiside toetamiseks kõndida iga joodud õlle kohta vähemalt ühe kilomeetri. See oli võimalik, aga tegi ka kohutaval kombel haiget. Alguse sai see saatuslik mõttevääratus loomaaias, kuhu Muti mind ja Maurice´i innustavalt tõukis, et meist üheks päevaks rahu saada. No mis seal ikka, mõtlesin mina. Vaatab selle elevandi ja orangutani ära ja tuleb kesklinna tagasi, arvasin ja tellisin takso. Olgu siinkohal ääremärkusena konstanteeritud, et Praha taksode ühtseteks märksõnadeks on armatuurlaual põlev mootorituli ning rooli keerav liiklushuligaan. Aga see selleks, eks oli mu oma lollus ja laiskus, et trammi või metrooga kulgeda ei viitsinud. Igatahes viis üks selline tahavaatepeegli külge riputatud lõhnakuuselaadungisse sukeldunud Schumacher meid nagu niuhti kohale. Vaatan – värav, aga selline väiksevõitu. Aga inimesed sisenevad. Ju siis saab. Saigi. Siis vaatasin stendilt loomaaia kaarti. Väravaid oli veel, nii umbes neli või viis. Analüüsisin ühe või teise looma juurde viivatele viitadele joonistatud numbreid ning vaikselt hakkas koitma, millesse end seganud olen. Ma tõesti ei julge pakkudagi, mitmele ruutkilomeetrile karvased ja sulelised paigutatud olid, aga see tundus lõputu. Et piinad oleksid eriti põhjalikud, ei antud kusagilt õllelonksu ja isegi e-sigareti kimumine oli rangelt keelatud. Rääkimata tõsiasjast, et kolmandik loomaaiast asus mäe otsas. Ma räägin kuradi päris mäest, mitte mingist Lõuna-Eesti kuplikesest. Tagajärglasel oli muidugi tore, aga mul olid tallad ümmargused, keel suulakke kuivanud ja tuju nagu pride´ile sattunud Helmel. Kui päev lõpuks õhtusse veeres ja loomaaeda lukku hakati panema, oli mu kellal kümme kilomeetrit, tõusumeetrite osa ei julgenudki vaadata. Ja siis ma vandusingi, et joon õhtul iga käidud kilomeetri eest lohutuseks ühe õlle. Päris nii palju ei jõudnud. Venitasin kodukõrtsis seitsmeni ja olin sunnitud baarmenile ohkama, et jõud sai otsa. “Pole hullu!” vastas too. “Homme on uus päev! Pealegi on seitse ju õnnenumber!” Tark mees oli. Ühesõnaga – oi ma alles kõndisin seal Prahas! Minge siis kindlasti ka ja kõndige täpselt nii palju, kui mitu õlut juua suudate! Teedel kohtume!
Comments