Tantsib koos trollidega - reis Nordkappi
- Myrakas
- Nov 11
- 8 min read
Inimene plaanib, aga jumal juhatab, öeldakse. Sellest viimasest tüübist ei oska ma suurt midagi arvata, aga tõsi on see, et mitte alati ei lähe asjad nii, nagu üks väidetavalt parimais aastais Mulgistani mats oma peas ette on kujutanud.
Mis seal salata, olime kuid ja kuid oodanud ning plaani pidanud, et septembris Slovakkiat võtma põrutada, aga ootamatult kukkus kõik kolinal kokku. Hämmastav on see, et tegelikult esimese hooga mingit eriti hullu masenduselainet pea kohal kokku ei löönudki. Mingi kaitse oli ajus ikka vahel, mis infovoo edasi kusagile nendesse ajusagaratesse edasi suunas, mis ratsionaalseid lahendusi vormima on spetsialiseerunud. Selge, mõtlesin ma. Järelikult sel aastal mingit road trippi ei tule ja nuumame igatsust kõikvõimalike reisisaadetega. Esialgu tundus, et sama lahenduse kasuks olid otsustanud ka kõik ülejäänud tegelinskid, kes projektiga seotud olid. Tuli välja, et ma eksisin jämedalt.
Sõber Urva kannatas eetrivaikust tubli kümme päeva, enne kui sillutisega kohtunud keefiripaki kombel tühjaks plörtsatas. “Mina nii ei suuda!” hingeldas ta telefonitorusse. “Läheme kasvõi lühemaks ajaks ja kusagile ligemale,” niutsatas ta ja jäi hinge kinni pidades mu reaktsiooni ootama. Meel läks nii haledaks, et lubasin Mutile ängi ära briifida. Edasine on juba meie niigi reljeefset sloganit veelgi enam väestav ajalugu.
Veel enne kui koolijütsid järjekordse orjahooajaga leppida jõudsid, oli meil ambitsioonikas tuurikava koos ja puhkuseavaldused sisse antud. Kümme päeva ja Euroopa põhjapoolseim tipp sihiks. Võtab suud maigutama? Sama siin. Olin aga liialt meeleheitel, et vastuväiteid otsida. Pealegi vandus Urva käsi südamel, et minnakse tema autoga ning rooli ta kellegiga jagada ei plaani. Olgu etteruttavalt öeldud, et mees pidas sõna.
Peataolekut ja varjamatut nõutust oli reisi eel rohkem kui varasemalt. Miks? Mingis mõttes oli kõik ju nagu alati, aga samas nagu üldse mitte. Meid ootas haigelt palju sõidukilomeetreid, pehmelt öeldes kõledad ilmad ning kriminaalselt kallis õlu. Esimest korda meie reisiajaloos ladusin kohvrisse kampsuneid ning sõitsin korviga slaalomit koduse alkopoe riiulite vahel. Ma ei salli ei pakast ega ka janu, nii et olin oma sahmimistes pigem ülemotiveeritud. Vähemasti võis seda lugeda Muti silmadest, kui ta pakkimise käigus mu inventariga tutvus.
Praegu, kui neid meenutusi kokku kirjutan, on meeleolukas seiklus omadega pea kahe kuu kaugusele selja taha jäänud, sestap antagu mulle andeks mõned ootamatud lüngad või pisut kahtlasena või uskumatuna näivad kirjeldused. Inimeseloomal lihtsalt on üldiselt kalduvus takkajärgi oma pintslitõmmetega üle etteantud piirjoonte libiseda. Aga sest pole midagi, saabki igaüks ise siis valminud taiest omal moel lahti mõtestada. Ma panen nüüd vaba käega päevikuvormis lihtsalt minema.
Et üürikesest ajast maksimum võtta, põrutasime juba hommikul enne kuute sadamasse. Urva juures läbitud aklimatiseerumislaagri tagajärjel kõigil silmad peas nagu hiirevitud (selle väljendi panin nüüd puhtalt sellepärast, et kontrollida, kas Muti tsenseerib mu ära). Laevasõit Soome oli rutiinne ja igav. Kuna karaoket veel laulda ei saanud, jõime kallist kohvi, mis maksis nagu oleks see maailmas viimane ja maitses kui petrooleumis leotatud korstnapühkija vuntsid. Õnneks olid tagajärglasel kaasas UNO-kaardid ja meie eksinud seenelisi matkivad hüüatused ning homeerilised naerupahvakud hoidsid ärkvel tervet puhvetitäit loppis mollidega rekajuhte.
Teispool lahte läks kohe armutuks uhamiseks. Tuhandete järvede maa oli oma pärlid hoolsalt ära peitnud, sest 80-kilomeetrist tunnikiirust (mida hekki!) lubavad kitsad ja sugugi mitte liiga kvaliteetsed teed kulgesid sama igaval maastikuvormil kui minu pealagi. Istusin kõrvalistmel ja pidin tõdema, et erksana püsimiseks pähkleid krõbistav Urva nägi välja nagu steroidide peal hamster. Tundide möödudes tundus ta aina suurem ja hirmuäratavam ning mulle hakkas tunduma, et kui me varsti ööbimispaika ei jõua, pistab ta ka minu tükkis habeme ja hemorroididega pintslisse.
Õnneks olime enne pimedat Oulus. Ütlen kohe ära, et Oulu ei ole üleliia seksikas linn. Kui kohalikud tudengid poleks tänavatel rebastepidu pidanud, poleks üleüldse midagi vaadata olnud. Täiesti jabur on see, et longeromaa kõrtsudes voolas Hartwalli ja Sinebrychoffi asemel alekoki sola ja et meie ööbimiskohast mõnekümne meetri kaugusel oli Aasia toidukauplus, kust sai osta muuhulgas umbes viitesadat sorti kiirnuudleid. Arvake ära, kas said mõned vürtsikad tagumikulõhkujad teele kaasa haaratud? Muidugi.
Edasi sõites tuvastasime, et mida sügavamale põhja tungida, seda hõredamaks muutusid märgid tsivlisatsioonist kui sellisest. Seda ei saa muidugi soomlastele pahaks panna, sest kui sa just põhjapõtru ei karjata või oma nõbu ei truki, pole Botnia lahest ülevalpool suurt midagi teha. Rääkides põhjapõtradest – neid jagub kõnealuses piirkondades kõikjale ning lõpuks on nad hajameelselt keset teed perset hööritades ja silmi punnitates sama tüütud kui pargipingile croissanti menetlema potsatanud noorluuletajat piiravad tuvid. Urvat erutas loodus lähivaates muidugi sedavõrd, et enne Rootsi piiri ületamist oli ta telefoni kõvaketta sarvekandjatest servani täis pildistanud.
Vaevalt olime svenssonite maale sisenenud, kui vaatepilt kardinaalselt muutus. Räämas külajäänukid asendusid nunnumeetrit purustavate puitmajakestega, mida “rootsipunase” muldvärviga (muide fun fact – seda värvi tehakse vasekaevanduse kõrvalproduktist) aastas paar korda üle võõbatakse. Küllap juhtuks seda sagedaminigi, aga vahepeal on vaja ka paate tõrvata ja murutraktoritele valu anda. No ühesõnaga elu nagu Lindgreni raamatutes. Suvalise külapoe ette tõmmates võtsid meid vastu ainult maasturid ja matkapükstes kohalikud. Massi sulandumiseks haarasime riiulilt mõned karbid surströmmingut ja keerasime autonina Norra suunas.
Turvaliselt laineline maastik helkivate veesilmade ja kidurate männijändrikega lainetas üha uhkemalt ning ühel hetkel hakkas silmapiirilt ka lumiste tippudega päris mägesid paistma. Kiirel kempsupeatusel ilmaäppi uudistades saime teada, et koduses Viljandis oli soojakraade nii umbes viieteistkümne pügala jagu rohkem. “Tõesti super sihtkohavalik!” patsutasin Urvale õlale. “Mine sa ka persse!” vastas ta südamlikult seepeale.
Peagi vonklesime juba uhkete kaljulahmakate vahel ning tuli möönda, et olenemata temperatuurist vaade küll kole ei olnud. Enne pimedat jõudsime ka turismikeskusesse, mis oli soodsasti polaarjoonele sätitud. Maksaplekiliste kondiste kätega penskarid valgusid bussidega kohale ja ostsid tonnide viisi trollikujukesi ja külmkapimagneteid, mida hiljem asjasse täiesti mittepuutuvatele sugulastele ja tuttavatele kinkida. Meie piirdusime paari postkaardi saatmisega ja kütsime edasi.
Järgmine ööbimispaik asus sügaval oru põhjas. Meid ümbritsesid kõigist külgedest hiiglaslikud sakilised mäetipud. Ühe sellise mäe jalamile oli püstitatud ports ümmargusi onnikesi nagu hakkaks keegi kohe-kohe vaese mehe “Sõrmuste isandat” filmima. Voodid paiknesid onnides seina ääres ringina ning keset tuba ilutses hiiglaslik söögilaud. Et aknast paistsid tujutult trosside otsas kõlkuvad suusakorvid, saime kohe aimu, millistes tingimustes suusaentusiastid talvehooajal Norras Jägermeistrit kuukavad. Meie rahuldusime paari kokteili, kausikese nuudlisupi ja kaardimänguga. Okei, mina taltsutamatu kunstnikuhingena käisin öösel trepil suitsetades ka täiskuuga vaikides juttu ajamas.
Järgmise päeva ennelõunaks olime sadamas. Sellest väikesest linnast, mille nime ma hetkel isegi ei kavatse meenutada, pidi minema praam lofootide kaugeimasse tippu, et saaksime sealt siis muinasjutulisi vaateid imetledes taas mandri suunas kulgema hakata. Tunne oli kõigil tugev ja tuju mega, kui hommikused valulikud isted kõrvale jätta. Ka melu sadamas oli kuidagi veidral kombel innustav. Kahtlane tundus vaid see, et juba mitu tundi enne praami väljumist oli asfaltplats masinaid triiki täis. Kes oli jalad autoaknast välja torganud ja kuulas saapaid õõtsutades Norra metalit, kes vohmis peadpidi pagasiruumi sukeldununa võileibu, kes situtas lähimal mururibal oma spanjelit. Meie saime jutu peale ühe Rootsi vanataadiga, kes oli Põhja-Norrat avastama tulnud puukingades ja roostele alistunud vana Volkswageniga. Põhivarustusse kuulus vanal veel nuppudega mobla ning päris ehtne vana kooli paberatlas. Auto tagumised istmed olid alla lastud ning sinna oli ase valmis seatud. Natuke piinlik isegi oli tema kõrval oma isesõitva Volvo, läpakate ja GPS-iga laiata. Aga kohtumine tegi südame soojaks ja hellaks. Seda soojuse ja helluse varu oli peagi hädasti tarvis, sest edasi kiskus mõnda aega kõik viltu. Õigemini ei kiskunud enam kuskile, vaid tardus tundideks ära. Selgus, et lofootidele sõidab kogu päeva jooksul üleüldse kaks praami
ja selle esimese peale pääsemisest pole mõtet isegi unistada. Kui lootsik läinud oli, valgusid osad sabas seisnud parklast üldse minema, teised reorganiseerisid iseenese tarkusest ridades ümber ning jäid taas ootama. Peale kolme juba seljatatud tundi tühitiksumist ootas meid veel kuus tundi Norra metalit, pagassivõileibu ja kõhukinnisuse all kannatavaid spanjeleid. Kui lõpuks praamile pääsesime, lehvitas päike veel kelmikalt ühe mäetipu tagant ja leinud ta oligi. Järgmised kolm tundi õõtsusime pilkases pimeduses keset tökatmusta vett. Õnneks mitte nii kõvasti, et seintele riputatud oksetkotte vaja oleks läinud. Rabasin paar tükki siiski kaasa, et need maestro Tiit Pruulile kinkida (inimestel on ikka igasuguseid hobisid).
Jõudsime sadamasse hilisöösel ja kruvisime end paari kilomeetri kaugusel asuvasse ööbimiskohta – ühte kümnetest fjordi kaldale püsti löödud kalameheonnikestest. Näha polnud suurt midagi, aga oli kosta vee loksumist ning laisalt purrete pihta toksivaid paadininasid. Õhtu suurimaks elevusetekitajaks olid virmalised. Nimelt on lofoodid selline piirkond, kus taevalikku valgusmängu näeb põhimõtteliselt aastaringselt. Olenemata sellest, et pilved vaatepilti saboteerida üritasid, püüdsime rohelise väreluse kinni nii telefonidega pilte klõpsides kui ka GoPro kaameraga vana head time laps'i tehes. See viimane on Urva spetsialiteet. Paarikümnesekundilise klipi tegemiseks on entusiast aegade jooksul nii mõnegi reisiöö vahelt magamata jätnud. Seekord kukkus vapper sohver aga nagu värskeltteritatud STIHL-iga kohtunud noor mänd ja norskas nii, et onni laudise vahelt saepuru ja takutükke pudenes.
Teate kindlasti seda vulgaarset luuletust, kus läbi hommikuse udu maailma vanimat teenust pakkuva institutsiooni rõdu paistis. Meil rõdu ei paistnud, aga udu oli küll uhke. Ja kui see hajus, tõmmati justkui sümboolselt eesriie lahti ning lofoodid alustasid oma lummava näidendiga. Ma kõlan nagu kordama jäänud vinüülplaat, aga seda näidendit lihtsalt pole mõtet üritada sõnadega endasi anda. Laskun veelgi sügavamale klišeedesse ja ütlen, et lofootide ilu mõistmiseks peab seal ise ära käima. Kõlab juustuselt, aga jään väljaöeldule kindlaks. Mäed, mäed mäed. Fjordid, fjordid, fjordid. Kalurikülad, kalurikülad, kalurikülad. Ja niimoodi aina ja aina ja aina. Mingisugusesse argisemasse vahehetke suutsid mind tuua ainult elu kalleim soetatud õlu (me räägime nii umbes 15 eurost kannukese lahja virrevee eest) ning üks remondis olnud veealune tunnel, kust juhatati autosid läbi korraga ühes sõidusuunas – pange nüüd hoolega tähele – vilkuritega varustatud Tesladega. Umbes iga viieteistkümne minuti järel välja vahetatavatest helkurvestides sauameestest ma üldse ei räägigi. Ega rikkus pole häbiasi ja sotsiaalsed ametikohad näitavad, et riik hoolib.
Võtsime piirkonnast maksimumi ning meid jagus nii viikingite muuseumisse kui surfibaari, nii liivarannale kividega lutsu viskama kui kalakuivatusplatside kohale drooni lennutama. Ennastsalgava panuse eest premeerimiseks oli Muti meile mandrile tõelise maiuspala valmis vaadanud. Saime kottide rippudes klaasseinaga saunamajas otse lavaruumist fjordi vastaskaldaval asuva linna tulesid imetleda ja hingehinna eest ostetud õlle kõrvale haisvaid juustukangikesi nosida. Surströmmingu avamiseks julgust veel piisavalt kogunenud polnud.
Uus hommik võttis meid vastu kergelt vatise olemisega, mida sai leevendatud kopteriplatsi suurusel rõdul kanget kohvi luristades ning eelmise õhtu detaile kildudest kokku pannes. Selgus, et kodumaalt kaasa haaratud destillaatide varud olid otsast käiku läinud. Igatahes saime vaimu virgeks ja hakkasime liikuma koopajooniste suunas, sest juba mitmed möödunud aastatuhanded olid andnud kindlustunde ja mõistmise, et nemad küll vastu tulema hakata ei kavatse.
Ilm oli ootamatult ilus ja vahepeal viskas isegi taeva selgeks. Isegi sohvril keerasid suunurgad ülespoole ja käsi käis maki volüüminupu kallal, et popid ragatonirütmid kehast paremini läbi võnguksid. Õige eestlane meenutaks taolises situatsioonis kohe meelde vana rahvatarkust “Keela rõõmu!” ja eks minagi pidin paaril korral näpuga liiklusmärkidele viitama ning meenutama Urvale kohalike võimuorganite halastamatust nende vastu eksijate osas. Kui mind järjekordse moraaliloengu ajal taas üle oli lastud, lendaski sau ette. Chris Hemsworthi väärse geenipagasiga musklis ja vormis hurmur palus klaasi alla kerida ja andis mahedal baritonitoonil teada, et meie muidu armsat ja maastikuga harmoneeruvat nelikveolist ning tema ohjajat ootab kodumaale naastes ees trahvikviitung pisut enam kui viiesajale eurole. Seejärel soovis ta soojalt naeratades reisiseltskonnale kena päeva jätku ja ilusaid reisielamusi ning lubas meil jätkata planeeritud tegevusi. Kuulasime sõna, kuid võtsin ikka tubli pool tundi julgust kokku, et küsida Urvalt, kas võiks jälle kõlaritest selle va ragatoni tümpsuma panna.
Kui kriipsujukusid täis kratsitud kaljunukid üles pildistatud said, olime valmis vastu astuma reisi ultimatiivsele väljakutsele. Kui juba nii kaugele ära tuldud sai, olnuks täiesti jabur Nordkapp võtmata jätta. Euroopa põhjapoolseimasse tippu viis üksainus maantee, mille iga viimse kui käänaku taga ootas veel ilusam vaade kui hetk tagasi sarvkestale põletatud sai. Kui lõpuks tekkis tunne midagi öelda, pidin enne pudeli vett kuukama, sest ammuli suuga ringi vahtimise pärast oli kurgunibu rosinaks kuivanud.
Suure vee ja Euroopa lõpuga kohtumise paik oli muidugi kõle-kole. Ühest küljest rahakonveieriks ehitatud külastuskeskus, teisalt jäine tuul, mis olenemata kohvrist leitud ja kihtidena selga kisutud riietele kõik kehaavaused üles leidis ning monotoonselt vilistama pani, teisalt loodusliku anarhia tõttu põhimõtteliselt alt üles sadav vihm, mis isegi saapaninasid jõllitades ähvardas su kuival maal ära uputada. Tegime maamärgi juures kohustuslikud mitte-eriti-ilupildid ja sõitsime tagasi mõnikümmend kilomeetrit lõuna suunas, kus ootas meie ööbimiskoht. Teiste eest ei oska ma rääkida, aga minu jaoks selle reisi kõige-kõigem. See majake koos keskkonnaga, mille keskele ta püsti löödud oli, jääb minu jaoks defineerima Norrat ja selle inimesi. Õues lammutas maru, aga sees oli soe, hubane ja kodune. Kuulasin veel pikalt peale seda, kui ülejäänud magama keerasid, väikesest raadiokrapist midagi kohaliku Vikerraadio sarnast ja lasin end kanda mõtete virrvarist, mis ülistas hetke ja elu ja õnne lihtsalt olemas olla. Ma teadsin, et ükskõik kui väga ma järgnevatel kuudel leitsaku ja Vahemere järele ei õhkakas, Norra jääb mu reiside pärlikees kordumatuks kivikeseks.
Nii, ja nüüd ma leian, et võidate nii teie lugejana, kui mina oma emotsioonide taasläbielajana, kui jätan tagasitee trükimustas kokku võtmata. Lõpetada tuleb ikka tipus, nagu teavad rääkida mägironijatest pornokunnid. Niipalju võin ainult öelda, et surströmmingu konservi pole ma siiani veel lahti teha julenud.
Comments