Rongiga Poolas. Osa 2

Ma olengi see mees, kes koguaeg jaurab, kui hea ja oluline on hommikul kodus, omas voodis ärgata. Ei mingeid süümepiinu võimalike öösel korraldatud jamade pärast, ei mingit hulkuva kassi sündroomi küüntega peanahast haaramas, ei mingit muret võõra tualetispetsiifika modereerimisel. Olen reaalselt selles eas, kus tahaks pigem heade sõpradega koduõuel jaurata ja siis – tip-tip-tip! – magamistuppa sahiseda.

Minusugused tüübid ei tohiks reisimas siis justkui üldse käia. Igal öösel on oht peaga vastu seina joosta või hommikul aknast võõraid hooneid nähes häälepaelad ribadeks röögatada. Õnneks muutun ma teel olles hoopis teistsuguseks tegelinskiks. Selliseks pigem sõbralikuks ja tolereerivaks. Vaat et isegi uudishimulikuks ja avalaks. Ja nii ma võingi oma rännakutel suhelda sundimatult võhivõõraste inimestega kartmata varianti, et mõni neist on ehk just hetk tagasi kellegi surnuks pussitanud või kannab punnis seljakotis läikiva nupuga detonaatorit. Ja võõraid voodeid ma reisides lausa jumaldan. Ime, et ma pole vastavat Exceli-tabelit pidama hakanud. Ma põrkan, püherdan ja rullun. Mõõdan vetruvust ja kehakujuga adapteerumist. Testin madratsite veiniimamisvõimet ja patjade mustri mõju meeleolule. Kui jätta kõrvale paar vahejuhtumit, kus olen segastel asjaoludel läbi voodipõhja kukkunud, pean tõdema, et magan reisides sügavat surmaund. Ärkan igal hommikul värskena kui ristikheina õienupust välja piiluv kastepiisake ja haun plaane koju naastes kohe magala varustus välja vahetada. Aga siis jõuan koju, kukun oma maailma parimasse pehmesse pühamusse ja keeran sotsiaalsusenupu taas “OFF”-asendisse.

Aga see selleks. Igatahes saabus Poola-reisi esimene hommik taas täislaetud akudega ja viltuse habemetuti sisse mässitud totaka naeratusega. Tõsi, uinusime lahtise aknaga ja juba enne kuute rögises kõrvalkrundi kraanamees pool tundi mahlakalt kopse välja, enne kui raudmonstrumi otsa ronis ja betoonlahmakaid ühest hunnikust teise tarima hakkas. Reisil olles teeb töötavate inimeste jälgimine tuju kuidagi eriliselt helgeks. See on see hästi varjatud eestlaslik kahjurõõmualge.

Rõõm muutus lausa eufooriaks, kui meenus, et mind ootab all lobis hommikusöögibuffee. Mõelda vaid – omletid, singid, lõhed, vorstid, juustud, pannkoogid, puuviljad... Pidin liftipõranda peaaegu lirtsuma panema, nii hullusti ajas suu vett jooksma. Ja mõelda vaid – prii hommikusöök oli meid ootamas pea kogu reisi vältel. Halleluuja!

Reaalsuses oli esimene söömaaeg muidugi oodatust märksa kasinam. Lokkava aknega täistabamuse saanud vene keelt kõnelev teenindajapoiss osutas minu ruumi sisenedes lauale, mille kattega sai napilt vormistada kodutuidki naerma ajava säästuvõiku. Tegelikult oli seal üht-teist veel, aga kui ma olin peale leti üleujutamist klaasitäie erkkollase apelsinimahla asemel end suutnud varustada häguse ebamäärast tooni seebiveega, kaotasin nii huvi kui isu. Mälusin mornilt vorstisaia ja vaatasin ükskõikselt, kuidas kõrvalt kasiinost väljunud loppis näoga elukunstnik trotuaarile külili viskas ja täieliku pühendumusega norskama kukkus. Vähemalt üks oli selge – siit on ainult tõusta. Oijah, jälle olen oma heietustega lapesse läinud! Ääküll, asume siis teele!

Meie reisi teine päev koosnes tegelikult ainult rongis loksumisest. Tunde ja tunde aknast mööda vihisevaid metsatukkasid ja põlluväljasid. See võib tunduda tüütu ja tülikas nagu põrgutules põlemine. Aga. Lood on hoopis teised, kui vaguniteketi üheks lüliks on rõõmuoaas koodnimega “restoranvagun”. Selleni jõuan ma õige pea. Kõigepealt sõidupäeva esimesest otsast. Selleks, et Poolamaa pinnale jõuda, tuli esimese rongiga piirile põrutada. Mockavas tuli taas ühest raudruunast välja kobida ja järgmisse trügida. Vaimusilmas kujutasin ette pehmeid reguleeritava asendiga istmeid, lõputu kanalivalikuga privaatekraane ja šampapudelite kõlinal ringi silkavaid poolpaljaid missitiitliga pärjatud Poola kaunitare. Tegelikult ootasid meid tuhkhallid trööbatud seintega metalltuubid, mis olid servast servani täis pikitud piinapingikesi, mille kõrval kodune taburett kuningatroonina tundub. Jah, muidugi ma utreerin. Aga kuna üks küüslaugumaias Gorgonzola-sokkidega vahva vunts oli vaguni hapnikuvarud hävitanud ning minu vasak jalg otsustas kompsude virnastamise taustal mingi raudkarbi servaga kohtudes märkimisväärse koguse erütrotsüütide ja leukotsüütide kokteili väljastada, muutusin hetkeks kõige ümbritseva suhtes pehmelt öeldes pahuraks. Raev rauges alles peale seda, kui olin mõned korrad kohaliku käibefraasi “kurva” eestikeelset vastet valjult verbaliseerinud. Minu ees põhjakeeratud volüümiga telefonis Duolingo abil vene keelt tudeeriv botoksimõmra (nagu imekspandaval kombel kogu ülejäänud vagunirahvas) ei teinud vahejuhtumit märkamagi ja nii sain ka mina tasakesi hingamise ja vererõhu tagasi normi piiresse.

Kui muidu lastakse inimestel Euroopa Liidu sees edasi-tagasi sihmerdada nii nagu vanajumal ja Waze kahepeale parasjagu juhatavad, siis Trakiszkis tõmmati seisval rongil uksed lukku ja hambuni relvastatud piirivalvurid võtsid peo üle. No sellised korralikud kivinäod, kelle kõrval isegi Steven Seagal tunduks sünnipäevale üllatuskülaliseks kutsutud Arnold Oksmaana. Õnneks kellelgi käsi ära ei väänatud ning põrandat mööda minema ei lohistatud, aga põhjalikkus ja tempo oli küll tüüpidel selline, et kui rong lõpuks jälle liikuma hakkas, piilusin välja, et ega Jõuluvana pole vahepeal uuele tuurile jõudnud.

Kui olin kõik need õudused endast läbi lasknud, tundsin korraga, kuidas igavus ja janu võimust võtma hakkavad. Oli aeg avastusretkele suunduda. Peale mõningast pingiridade vahel ukerdamist ning ühte spontaanset improvisatsioonilist sületantsu võidunud sonimütsiga härrase kakapruunidesse viigipükstesse torgatud põlvedel olin jõudnud Valhallasse. Seda püha paika juhtis pudelipõhju meenutavaid prille kandev õige pisut üle meetri pikkune matsakas proua. Nähes tema vilavaid silmi pingsalt üle baariletiserva pilgunooli heitmas, tekkis taltsutamatu soov Minionide multikat vaadata. Õnneks suutsin end taltsutada ja tellisin päeva esimese õlle. Keelebarjääri meie vahel ei tekkinud, sest suhtlesime märkide keeles. Osutasin nõtkel käel vitriini suunas ja raputasin pead senikaua, kuni tema oma näpuga mööda riiulit vedades õige tooteni oli jõudnud. Kuigi õlu oli toasoe, tundsin juba peale esimest lonksu, kuidas uudishimulik päike end pilve tagant välja vinnas, et mu tüünest muigest osa saada. Vahepeal kõikuma löönud kõiksus saavutas taas ürgse tasakaalu ning prügikorvi taga redutanud elu mõte lõi selja sirgu ja alustas oma kõrvupaitava aariaga.

Veetsin seal restoranivagunis värvikaid karaktereid ja mööda vihisevat Poola avarust õlle kõrvale näkitsedes selle päeva kauneimad tunnid. Üksiti tean põhjaliku kordamispraktika toel nüüd, mida tähendab poola keeles väljend “jeszcze jeden”.

Sellest, kuidas me peale iselaadi hommikut Malborki hotelli restoranist lõpuks Elblagi ööellu sukeldusime, räägin juba järgmises osas.