Rongiga Poolas. Osa 1

Ma vihkan ühistransporti. Kas nüüd kogu hingest, aga jõudumööda küll. Ta läheb alati sinna, kuhu tema tahab ning sellisel kellaajal, kui tema tahab. Sina oled lihtsalt nagu kirp koera turjas, kes karvast kramplikult kinni hoides järjekordse täissoristamist ootava heinatuti suunas kaasa laperdab.

Ma tean, millest ma räägin, sest olen kolm aastat oma elust igapäevaselt bussides ja rongides istunud. Need viisid mu kooli ja tõid ka jonnakalt tagasi koju. Õppisin puudulike unetundide kompenseerimiseks neis nii surnut teesklema kui seistes magama. Ellu ma jäin ja tugevamaks sain, aga armid jäid.

Ja siis, justkui saatuse irooniana, andis Tiit Pruuli, kes mind värskelt aasta reisikirjaniku tiitliga pärjanud oli, teada, et preemiaraha tuleb ära kasutada Go Traveli teenuste peale. Muti diagnoosi arvestades jäid lennukipiletid joonelt välja ja uurimistööd tehes muutus iga päevaga aina reaalsemaks õudne tõsiasi, et kogu nuts tuleb rongide peale magama panna.

Mutile see muidugi sobis ja meie teenistusse antud reisikorraldaja abiga valmis järgneva kuu-poolteise jooksul detailne tripp mööda sõbralikku Poola riiki. Mõelda vaid, üheksa päeva rööpaid ja aknast mööda vihisevaid raagus kaskesid! Kõlab põhimõtteliselt nagu keskmine Eesti teleseriaal.

Mina väristasin õudusest õlgu, aga Muti tallas läpakat justkui klaveri taga paanikahoo saanud Rein Rannap. Google Mapsis ei paistnud Poola enam lipukeste alt väljagi, kui ta lõpetas. Oli selge, et rongireis tuleb. Oli selge, et ta tuleb tihe ning oli selge, et see saab olema parim rongireis, millel seni käinud olime.

Ühel ilusal reedehommikul põrutasime autoga Valga raudteejaama ja jäime perroonile ootama. Ärevus oli suur ja seepärast olime kohal oluliselt varem, kui tarvis oleks olnud. No mitte päris eelmisel päeval, aga peaaegu. Osalt oli see tüütu, aga samas just tänu sellele saime tutvuda piirilinna liipritaristu juurde käiva tualettruumiga. Seda haldas põhupalli meenutava peakrunniga vene keelt kõnelev proua, kes istus peldiku esikus ja iga sisenaja muljetavaldava järjekindlusega möödunud sajandi keskpaigas toodetud kassaaparaati sisse toksis. Mõistagi sobis tasumiseks vaid sularaha ning mõistagi polnud peldikus ei prill-lauda ega paberit. Sest milleks ometi, eks ole?

Näen juba praegu, et kui nii lahke heietamisega jätkan, tuleks meie pooleteisenädalasest seiklusest uus raamat kirjutada, seega pean vist oma mõttelendu pisut kokku pakkima. Igatahes peale paari kelmikat põiget kumedalt kajavasse kemps-muuseumi pääsesime vagunisse. Minu mällu sööbinud kulunud lakikihiga puidust pargipinkide asemel ootasid meid seal võrdlemisi uhked ja mugavad nahkistmed. Kuna kolme Balti riiki ühendav ekspressliin saab aga alguse Tallinnast ja meie sisenesime nii-öelda poolel teel, oli kõigil akendega porgandist piiril ümber istuvatel reisijatel eesõigus. Nii me siis tõusime ja langesime ning lohsitasime oma seljakotte sihitult mööda vahekäike nagu kärvanud kährikuid seni, kuni kõik teised olid paigas. Õnnes polnud rong puupüsti täis ja leidsime siit-sealt mõned vabad tagumikualused. Minu kõrvaltoolile maandus tõupuhas Läti Majasokk. Proua polnud paraku üksi. Ta sättis oma sülle pooleteistkilose punnis silmadega peni ja vaatas otsival pilgul ringi, justkui lootnuks leida Karlssonit, kellele harjavarrega üle küüru virutada.

Esialgu istus peni minu poole seljaga. Nägin vaid, kuidas tema urruauk hingeldamise taktis pulseeris. Meenusid hiljuti telerist nähtud Islandi mudageisrid ning surusin pöidlad pihku, ise mõttes härdalt paludes, et mingit päris mulksu ära ei käiks. Koera tagasilla juurest eralduv lehk oli pehmelt öeldes anaalne ning kuna ma polnud mitmeid tunde midagi söönud, ajas kergelt iiveldama. “Siedi, Watson, siedi!” sisistas mutt end ilmselgelt niigi ebamugavalt tundvale koerale pingestatud toonil otse kõrvaauku. Hoidku jumal, et nüüd kusagilt Sherlock välja ei ilmu, mõtlesin hirmuga.

Majasokk keeras koera süles teisipidi ja sain hetkega selgeks, et rahutu päraku lõhnabukett oli olnud mahe kui naistepäeval sefiiritordi kõrvale sätitud nelgikimbul. Nähvitsal käis koonust selline mõõk välja, et mul oli valida teadvuse kaotuse ja keskmisest vängemate hallukate vahel. Takkajärgi tundub, et valisin esimese. Igatahes tuli pilt ette alles Riia raudteejaamas, kus Majasokk oma mängukanniga kiirelt inimmassi sukeldudes iselaadi häirivaks mälupildiks haihtus.

Teekond Vilniusesse jätkus samas rongis selle vahega, et nüüd oli meil õigus esimesse klassi kolida. Tegime seda suurima hea meelega ning veetsime päeva viimased sõidutunnid mugavalt laua taga tasuta brownisid jõhverdades ning Instagramist lollakaid lühivideosid vaadates. Leedu pealinna jõudsime õhtupimeduses ning esimese asjana hakkas rongist väljudes silma perroonile ehitatud värvilistes tuledes hipsterpubi “Peronas”. Mind valdas automaatselt selline õllejanu, et jõudsin end vaevu jaamast 300 meetri kaugusel olevasse hotelli lohistada. “Nii! Kotid nurka ja linnapeale marss!” röögatasin sekund peale numbrituppa sisenemist. Käsk on vanem kui meie ja nii sündiski. Sellest vast juba järgmises postituses. Aga võibolla ka mitte. No vaatab seda asja. Igatahes on ots lahti tehtud ja tagasiteed pole. Pean Poola reisi elamused ikka jupphaaval kirja panema. Nii et püsige lainel!