Rongiga Poolas. Osa 3

Peab tunnistama, et Elblagi kohta on meil videomaterjali vähe, seega pean ponnistama kogetut sõnadega edasi anda. Põhjus, miks on liikuvat pilti nõnda napilt, selgub aga siis, kui värske postituse läbi loed.

Tähendab, hommik Malborkis oli iseenesest sulnis. Päris äss oli suurel klaasseinal kardin eest lükata ja linnarahvale naba välgutada. Oleks eelmisel õhtul natuke rohkem huvitavaid jooke tarbinud, oleks võinud isegi kätte võtta, akna lahti lüüa ja fraasikese “Don`t Cry For Me Argentinat” ette kanda. Aga tegelikult oli kere hele. Väljast ka, aga seestpoolt eriti. Nälg tagus jalaga tagumikku ja suundusime missioonile “breakfast included”. Resturaanis läks olukord ikka vabsee pidulikuks kätte ära. Toidusaar oli kuhjas täis kulinaarseid kunstiteoseid, millest enamikule ei osanud nimegi anda. Mida kõike seal polnud! Mereandidest käsitöötordikesteni ja lihavaagnatest magusate vahvliteni. Ukse peal tervitas meid valgetes kinnastes peakokk, kes iga siseneja austuseks ninaotsaga oma varbaid puudutas ja reipal toonil kõik maailma konsonandid korraga välja purtsatas.

Tõesti, selline tunne oli, nagu tollel “Rehepapis” kirjeldatud sulasel, kes mõisniku sahvrisse pääses ja seal isegi seebi pintslisse pistis. Ma olin nii punnis, et suvaline sääsk oleks oma torkega mu katuseaknast visinal välja saatnud, aga silmadega oleks muudkui veel söönud. Vahva oli see, et meie olime lihtsate rongiinimestena mugavalt dressides, aga kõrvallauda potsatas nii üleslöödud vanapaar, et mul prantsatas alalõug põlvede peale. Proua oli tõenäoliselt juba viiest üles tulnud, et juukseid koolutada ja omavahel klappivad ehted ja rõivad reisikohvritest välja sorteerida. Härra nägi välja nagu pesuehtne kolhoosidirektor või mõni nõukaaegne nomenklatuuri esindaja. Paksud sarvraamidega prillid, maitsetu kuid laitmatuks viigitud tuhkhall ülikond ja suur kullast klotser kondist sõrme embamas. Õiget aega vaatas maestro mõistagi tasku-uurilt ning raudselt olid põuetaskusse torgatud portsigaris oma hetke ootamas maitsvad Cameli-poisid.

Päevavalguses nägi Malborki raudteejaam veel uhkem välja. Muti hekseldas sellele mitu tiiru peale ja pildistas muuhulgas isegi jaama kemmergu üles. Ime, et pargipingil nina nokkinud turvatöötaja selle peale valveasendisse ei vinnastunud. Mina jälgisin seedimise taustaks tuvide horde, kes paistsid linna tegelikud bossid olema. Neid oli ümberkaudsete puude otsas raudselt rohkem kui lehti ja ma ei suutnud leida loogilist seletust sellele, et kuigi Malborkis sadas iga päev alla tõenäoliselt paari tonni jagu tuvisitta, ei kohanud ma ühtegi täispasandatud kahejalgset.

Enivei. Ilm oli vahelduseks lausa imeline ja perroonil silmi kissitades rongi oodates kiskus heas mõttes emotsionaalseks. Hakkasime vaikselt aduma, mis taolise reisimisviisi eriliseks teeb.

Elblagi sõitis rong vast paar tundi ja oli hea teada, et kui loksumine tehtud, oli suurem jagu päevast alles ees. Võis vaadata nii vanu maju kui otsida jutujõminast tüüneid õllekaid.

Seekord oli raudteejaamast majutuskohta tavalisest pikem maa, kuid tassisime jonnakalt paar kilomeetrit oma kompse kondiaurul. Ju oli seda vaja selleks, et teada – järgmisel päeval edasi küttes on raudselt Bolti ring garanteeritud.

Elblag on samaaegselt imepisike ja imearmas. Ma mõtlen just vanalinna. Päris vanalinnaks on toda taristut muidugi keeruline nimetada, sest kunagine au ja hiilgus on tegelikult hiljuti uuesti nullist üles ehitatud. Põhimõtteliselt sama teema, mis Gdanskiga. Aga seda restaureerimise värki poolakad juba oskavad – ei ole meiegi siin Eestis ilma nende knowhow`ta hakkama saanud.

Peatusime ühes nendest taaselustatud vanadest hoonetest. Hotelli nimi oli Pensjonat MF.

Muidugi ei saanud ma midagi parata ja ristisin koha vastavasisuliseks inglisekeelseks obstsöönsuseks ümber. Seda mõistagi ainult oma peas. Tegelikult oli koht mõnus. Selline vana kooli vaibiga ja stiilselt kulunud moega. Tegemist oli perefirmaga. Valges triiksärgis ning oma ea kohta kahtlaselt kõbus välja nägev hall taat istus enamasti registratuuris vanaaegse kirjutuslaua taga ja kribas ennastunustavalt käsitsi tšekke täita. Poeg Fabian tassis maja ees varjude all istuvatele elukunstnikele õlut ette ja sekkus valjult naerdes laudkondade vestlustesse. Kuna parasjagu olid käimas miskised kohalikud pühad, oli enamik lõbustusasutusi suletud ja nii pidin tiba ootama, et tigukäigul espressot libistav huulepulga otsa komistanud vanamutt oma tšintšilja kaenlasse võtaks ja horisondi suunas täpiks tõmbaks. Aga kui see lõpuks juhtus, hakkas ka minul juhtuma.

Ma olen flegmaatiline ja introvertne inimene, seega läks esimesena käima pidu minus eneses. Lasin endale kann kannu järel karget õlut ette tassida ja jõllitasin läbi peegelklaasidega päikeseprillide süüdimatult möödujaid. Minu jaoks on see täiesti meditatiivne tegevus. Ja kui medikamendid on laual, ei muutu sellest kõigest ka tuju halvemaks.

Selleks ajaks, kui üksipäini mööda vanalinna ringi silkav Muti oli lähima ruutkilomeetri sisse jääva arhitektuuriinfo aplalt endasse ammutanud ja ajusagarate vahele talletanud, oli mul juba selline säde silmis, et võta või pliidile tuld.

Lähim pliit asus vaid mõnesaja meetri kaugusel, jõekaldal ilutseva pisikese pruulikoja restoraniköögis. Kõhud olid tühjad ning astusime tagasitõrjumist mittesallival sammul sisse Specjal Pubi peauksest. Kuigi õues olid kõik lauad hõivatud, peksis atsakas teenindaja tühjade taldrikute taga tikkudega hambaid nokkiva seltskonna üles ja palus kaugetel külalistel istuda. Peagi oli laud lookas. Mina vitsutasin mahlast ribi ja loputasin seda alla kohaliku õllega.

Nii maks kui magu said katkematult piitsa ka õhtu edenedes. Nüüd oli mul tarvis hotelli all asuva kõrtsi avamiseni aega parajaks teha. Tundus igati paslik astuda läbi ööbimiskoha ligiduses asuvast Zapkast. No see on selline minipoeke, kust saab snäkke, alkot ja tubakat kuni hiliste öötundideni. Seikluseküttide Meka ühesõnaga. Juba uksest sisenedes nägin, kuidas üks lapik viskipudel mulle riiulilt silma teeb. Me klappisime kohe ning õige pea olime temaga jõeäärsel promenaadil loojuvat päikest ära saatmas. Meiega üritas kampa lüüa ka perversselt lühikesteks rebitud teksasid kandev lenksvuntsidega mees, kes tahtis hirmsasti Jeesusest rääkida. Mina ja viski niiväga mitte, sestap kadus Ida-Saksa pornofilmist välja lõigatud James Hetfield peagi tänavanurga taha. Tema vastu kintse plaksuvaid kotte oli aga kosta veel õige mitu minutit.

Kui ma lõpuks hotelli alla kõrtsi jõudsin, oli tunne nagu sulajuustul, kes burgeri vahelt põrandale valguma hakkab. Seesama noormees, kes mind päeval õues ümmardas, oli nüüd baarileti taha kolinud ja nägi nii värske välja, et mul hakkas enda pärast isegi natuke häbi. Aga seda ainult korraks. Peagi liitus meiega kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Isegi Muti astus läbi, et minust paar alandavat fotot plõksata juhuks, kui midagi välja pressida vaja. Mäletan nalja ja naeru ja neoonsiniseid jooke pitsides. Natuke mäletan ka tuhandete jalapaaride poolt kumeraks ning läikivaks poleeritud trepiastmeid. Seda, et ma gravitatsiooni trotsides toas last padjaga loopisin, ei mäleta. Aga uni oli hea ja järgmisel hommikul buffeelauas iiveldust alla surudes süüdistasin kõiges kahtlase väljanägemisega väljapanekut. Ei ausalt ka, lauakate nägi välja nagu oleks tegu nädala eest peetud juubeli jääkidega. Võin vanduda, et rosoljekausist lehvitas mulle keegi entusiastlikult.

Kuue lõhnakuusega varustatud Opel Kadett viis meid kolisedes ja kriuksudes raudteejaama. Mina üritasin hingata ainult suu kaudu, et vältida akuutset vomiteerimist. Takkajärgi on see muidugi kergelt koomiline, aga tegelikult läks Gdanski esimene päev üsna suuresti enda tehtud lolluse nahka.

Värskes videoklipis vilksavale vaaterattale ja hipsterkõrtsidele keskendun järgmises blogipostituses. Praegu hakkas kurk kuivama ja kuulsin, kuidas õlu hüüdis kapist poolsosinal: “Joo mind, pai Üllar! Joo!” Lähen uurin seda asja lähemalt. Järgmise korrani!