Läinud nädalavahetus oli kui sõõm värsket õhku piki keldris kopitanud kaalikat. Juba hommikul ärgates oli selline imelik tunne, nagu oleks mind välja valitud. Nagu miski poleks enam endine. Nagu oleks alanud uus ajastu, täis lootust helgele tulevikule ning siirast soovi paremaks muutumisele.
Kui kardina üles tõmbasin, oli pilt selge. Ainsagi pilveta taevas säras kuldkollane päikeseratas. Teate küll, see taeva tuline kera, mis kasvatab viljatera ja jutud. Kui eestlasele veebruaris korraga looduslik valgus ja plusskraadid lauale lüüa, siis müüb ta oma ema ka maha. Või jookseb lihtsalt kiljudes õue ja hakkab igal võimalikul moel naabrite rahu rikkuma. Nii toimetasin mina. Lõin Retro FM-ist viledaks kulunud hitiparaadi käima ja garaažiuksed valla ning hakkasin aiavoolikut laiali kerima. Selle peale ilmus oma maja uksele Naabrimees, kes nägi välja nagu kuu aega jões ulpinud veisekorjus. Lõi käed puusa ja vaatas vaheldumisi paremale ning vasakule, justkui tahaks Kaera-Jaani tantsima hakata ja teatas mörinal: “Ei tea, kurat. Pole nagu veel see päris õige kevadilm...” Muidugi ei olnud! Alles paari päeva eest laiutas siin veebruar, jommaijoo!
Aga mulle pluss kolmest piisas. Leidsin, et on ideaalne päev armsalt Fiatilt sammal ja Kantreküla korstendest lendunud tuhalasu maha pesta. Kui ma räägiks siinkohal Fiat 127-st, siis selliseid oleks võinud vannitada poole päevaga terve Ülemiste keskuse parkla jagu. Matkabuss on aga nagu maja. Okei, mitte just Sõõrumaa maja, aga vendade Voitkade skaalal ikka häärber.
Vinnasin juba eos pukkredeli välja ja ronisin selle otsa maa ning taeva vahele kõõluma. Natuke hirmus oli ka. Õuekoer Viski nägi ülevalt vaadates välja nagu loppis papaaha ja mina moodustasin survepesuri püstolit rinna vastu surudes midagi tundmatu sõduri ausamba sarnast. Pull oli aga selles, et matkabussi katusele kiikama ma ikka ei ulatunud. Kuna lendama õppimine oli mul kavas järgmisel kaduneljapäeval, ajasin käe nii pikaks kui sain ja piserdasin midagi kättesaamatule plaatole. “Vähe värskem ikka sai,” pobisesin endamisi ja asusin bussi külgi pesema.
Kaks tundi hiljem oli märg kui kassipoeg, aga Fiat säras keset hoovi nagu kubistlik hiidmuna. Spetsiaalse puhastusvahendiga sain kapotilt isegi Naabrimehe käejäljed eemaldatud. Ah, et kuidas need sinna said? Kui hästi lühidalt võtta, siis vabariigi aastapäev, hundijalavesi, muldvärviga võõbatud majasein ja kodutee. Võite ise legost sobiva jutukese voolida.
Kirsiks tordil oli pesupäeva lõpetuseks pidulik markiisi esmaavamine. Olime lootused nulli tõmmanud ning valmis selleks, et vänta keerutades näeme auklikku hallitanud riideräbalat. Aga juhhei! Sirm nagu muiste ja kõik toed koos juppidega ka olemas. Tekkis hirmus kiusatus matkatoolid välja tirida ja pluss kolmes paar karget õlut rüübata. Tegelikkuses toimisime nagu viisakad vanurid. Ehk siis läksime varakult magama ja põrutasime järgmisel hommikul matkakaga piknikule. Tuul küll sakutas kilega kaetud akent nagu oleks tolle peale vihane, aga jättis katte siiski ette. Nii võisidki Karksi kandi inimesed näha kaunil pühapäevahommikul ürgoru parklas kahte veidrikku, kes totakalt naeratades keset asfaltplatsi vorstivõileibu sõid ja teed kuukasid. Gaasipliit töötas, keskküte töötas... Imeline! Isegi värskelt soetatud droon, millega olin kogunud vaevu paarkümmend lennuminutit, ei jäänud kuuselatvadesse kinni ja sumises kurja ürgmesilase moel kogu oru risti-põiki läbi.
Praegu seda sissekannet kirjutades piilub aknast jätkuvalt sisse kelmikas päike. Bussi nina on samuti majanurga tagant paistmas. Oi, kuidas tahaks nendega koos seiklema minna! Panin telefonis countdown'i äpi tööle. 44 päeva 12 tundi ja 4 minutit. Siit on ainult tõusta!