Täna on teisipäev, 30. aprill. Viimasest postitusest on nädal möödas ja pole nagu arugi saanud, kuidas see kõik juhtus. Viimased päevad on olnud emotsionaalsed ja täis erinevat laadi sekeldusi. Mälestuste kogumise koha pealt on see muidugi koššer värk ja üksiti kirjutab ka raamat ennast ise. No materjali mõttes, trükkima pean ennast ikkagi sundima, sest peale pikka päeva roolivõimuta eramut liigutades on toss tihtilugu nii väljas, et kui marutõbine kährik näkku kinni hüppaks, ega siis teda ära ajada viitsikski. Veiniklaasi tõstmise jagu rammu on muidugi alati olemas ja siinsed maitsed on nii külluslikud, et lõppeks koguste mõttes toitu peaaegu et ei kulugi. Näiteks ostsin täna kirjutamise kõrvale kümneka eest ühe grappa ja lihade-vorstide assortii. Siin on kena komme midagi mitte raisku lasta ja mina soetasin viie erineva lihatoote miksi, mis koosnes viilutamisel üle jäänud kontsudest. Mis sa hing veel ihkad?
Tagasivaateid on nõme kirjutada ja seepärast ma pikalt meenutama ei hakka. Igapäevaseid stoorisid leiab meie Instagramist. Oleme seni kahes ööbimispaigas olnud kohapeal kaks ööd ja seda mõistagi põhjusega. Esimeseks punktiks oli Matera, linn nagu ei ükski teine. Seda pole isegi mõtet sõnadega kirjeldada, aga guugeldada soovitan küll. 3000 aastat järjepidevat ajalugu, saate aru. Vanajumalal polnud Jeesust veel plaaniski, kui vanad itaallased juba kaljusse raiutud koobastes müttasid. Sajandeid hiljem lisandusid koobastele ka majad, kuid minu oskussõnastikus pole termineid selle arhitektuurilise anarhia kirjeldamiseks. Ühesõnaga on see paik, kus iga reisihuviline oma elu jooksul ära käima peaks. Vaatasime üle ka Alberobello trullid ehk Lõuna-Itaaliale iseloomulikud tissmajad. Muidugi oli nende vahel jalutades tunne, et oled veidrasse päkapikumuinasjuttu sattunud, aga juba aprilli lõpus oli linn servast servani õlgkübarate ja vöökottidega Saksa penskareid täis ja kui nende vahele kinni juhtusid jääma, ei näinud jupp aega muud, kui lotendava nahaga käsivarsi ja kuuldeaparaate. Nojah, ametlik turismihooaeg algab Itaalias mais, nii et ega siit saab ainult hullemaks minna.
Teiseks superkohaks oli üks mereäärne camper Baia D'Argento saapakannas, Leporano piirkonnas. Tegelikult oli mererannaga privaatse pisikese ja nunnu ala trumpässaks selle omanik Salvatore ja tema koer Lillo. Salvatore oli kõnealuse kämperi soetanud endale kümne päeva eest ja oli hakkamist nii täis, et nakatas sellega ka puhkajad. Saime nii itaalia keelt praktiseerida kui pitsahunniku ja härmas õlledega Lillo teist sünnipäeva tähistada.
Aga nüüd kõige tähtsamast – tänasest. See oli senise reisi üks olulisemaid ja märgilisemaid. Kõigepealt jõudsime päris maailma otsa ehk saapakanna tippu. Sealt enam allapoole ei saanud, aga polnud ka vaja, sest lihtsalt maru ilus oli. Ja kui palmiallee alla pargitud matkakaga lahkuma sättisime, hõigati kõrvalt ergutavalt: “Estonia!” Kui juba kohalikud heakskiitvalt noogutavad ja pöidald õhku viskavad, siis saad ise ka aru, et oled vana Fiatikesega päris hullu asja ette võtnud. Muide, kui esimese mootori ülekeemise järel jäi temperatuurinäidik vakka, siis täna lõpetas igasuguse koostöö spidokablokk. Ei näita ta kiirust ega läbitud kilomeetreid. Õnneks on olemas aga Waze. Ahjaa, ja kiirteedel mootorit peenestades on mootor seni ära janutanud kaks lisaliitrit õli. Aga põhilisele töömehele peab andma seda, mida ta nõuab.
Okei ja nüüd see kõige-kõige olulisem. Me leidsime Myraka oliivipuu üles! See oli üks õrn hetk. Kui sa oled näinud Puglia tuhandeaastaseid oliivisalusid, mille puud on kõik rõveda bakteri pärast ära kuivanud ja kui sa tead, mida on teinud ühed noored itaallased kaose pidurdamiseks ja uue elu loomiseks, on kerge emotsionaalseks muutuda. Ja siis oled sa näinud kaardilt, kuidas sihtkoht muudkui läheneb, lõpuks venid veel paar kilomeetrit kitsast kiviaedadega palistatud teed, mis viib justkui eikuhugi ja kui sa seisad noorte oliivipuuude välja servas, mille istikuread viivad silmapiiri taha ja kui sa kiirustad ühe puu juurest teise juurde, et saada aru numbrite ja siltide loogikast ja kui sa leiad lõpuks puu, mille küljes on kiri: ”Myraka oliivipuu”... Appi, praegu käivad ka judinad üle selja! Mul peaaegu ununes isegi seda harrast hetke jäädvustada.
Igatahes oleme me nüüd reisi põhieesmärgi täitnud ja nüüd algab väga aeglane mõnulemine põhja suunas. Ees ootavad Paestum, Pompei ja veel palju muudki. Hoian pöialt, et Fiatikene ka reisi teise poole vastu peaks ja saadan kõigile lugejatele palavad tervitused. Olge musid ja Eestis näeme!
Kui soovid endale oliivipuud adopteerida või sõbrale kinkida, siis vaata infot siit.