Istun praegu Fiatis, mis sõitis tehasest välja siis, kui higine rahvas kultuurimaja diskol ennastunustavalt ja igasuguse häbitundeta Rednexi järgi tantsu vihtus. Armatuurlaual on alustaldrik maailma parima gorgonzolaga ja pudel tummist punaveini letihinnaga – pange nüüd hästi tähele – 1 euro ja 79 senti, on torgatud topsihoidjasse, et saaksin sealt aeg-ajalt täita roolirattale toetatud topsi. Bluetooth-kõlaris mängib Eros Ramazotti album “Calma Apparente” - taies, mis saab tuleval aastal kahe kümnendi vanuseks. Ühest küljest oleks nagu ajamasinaga minevikku rännanud, aga tegelikult olen tulevikus. Vähemasti soovin, et minu tulevik oleks võimalikult ligilähedane hetkele, milles praegu olen.
Me startisime viie päeva eest Viljandist. Kuuldavasti sadas Eestis peale meie lahkumist lumi maha. Kõik sõbrad-tuttavad ja muidu irvhambad on sellega juba harjunud, et kui Myrakas puhkama läheb, keerab Maarjamaal ilma persekursile. Nii mõnigi on minult küsinud, kas ma ei tahaks oma oskustega raha tegema hakata. Teised jälle leiavad, et mind tuleks rahvusvaliselt korrakaitseorganitega üles otsida ja vägisi tagasi kodumaale tuua. Aga ei tule me veel niipea. Alles hakkab juhtuma ja olema. Tegelikult on juhtunud palju juba ka nende viie esimese sõidupäevaga, mis meid minu lemmikriiki tõid. Oleme saanud lörtsi Tšehhi kitsastel mägiteedel ja tundnud noort tormi Trieste all. Ilmaolud pole enam ammu midagi sellist, mis mind üllataks ja rivist välja lööks. Hoopis põnevam on see, et reisime esimest korda matkaautoga. Kui olen kilomeetreid mõõtes ja rooliratast keerates mõttes kahte tulpa ladunud sellise reisimisviisi plusse ja miinuseid, siis plusside tulp paneb ikka lauluga ees minema. Poleks arvanud, et ratastel majaga kulgemine nii lõbus võib olla. Jah, see reisimine on sõna otseses mõttes aeglane. Jah, su suurimaks vaenlaseks saavad ringteed. Jah, sa pead ise kohvriga oma sitta tassima ja taluma tuututavaid ja tulesid vilgutavaid bemmimehi. Aga teate, mis – see kõik on jumala suva. Sa võid igaks ööbimiseks valida uue ja uue miljonivaate ning samal ajal oled sa seda nautides kodus. See on väärtus omaette.
Viis päeva on päris pikk aeg, et kuhjata kokku hunnik elamusi ja muljeid. Kui neid siia lajatama hakkaksin, saaks sissekanne pikem kui presidendi aastapäevakõne. Laon parem kõik need killud järgmisse raamatusse, mida samuti praegu otsast kribama olen hakanud. Praeguse seisuga julgen lubada, et räägin seal teile sellest, kuidas sõin Slava kätt, kuidas Muti riidepuuga ühiskondlikusse peldikusse sisse murdis, kuidas me külastasime saart, kus elasid ainult jänesed, kuidas ma drooniga lehmakarja taga ajasin ja kuidas ma oma vigase itaalia keelega kohalikke lõbustasin. Seda kõike ja palju muudki. Üht-teist jätan enda teada ka.
On teisipäev, 23. aprill. Sunnin end seni veel vägisi igal hommikul õigeid daatumeid meelde tuletama, lihtsalt selleks, et tunda ära see hetk, kus reis mu üle võtab. Korraliku puhkuse üheks tunnuseks on see, et päevad ei oma enam mingit tähtsust. Tõsi – on hommik, päev, õhtu ja öö. Päike tõuseb ja loojub ning on meie reisiseltskonna lõbus saatja. Ei midagi enamat. Ta annab meile valguse, et vaadata ja imestada, ning kingib pimeduse, et puhata, pussu lasta ja suuri mõtteid mõelda.
Me oleme hetkel ühes paljudest Itaalia area di sosta'dest – taristutest, mis mõeldud just matkaautoga seiklejatele. Tänane on eriti uhke ja moodne: dušid, tualetid, veevõtukohad, mahalaadimispaigad, rohelusse lahterdatud ning elektrikilbiga varustatud latrid raudsetele ratsudele... isegi koerte jalutusaedik ja pirnikettidega puhkeala on. Aga mina istun bussis, söön gorgonzolat, limpsan veini ja toksin arvutiklahve. Sest väljas sajab vihma ning paneb bussikatuse krabisema. Selline mõnus tunne on, nagu lapsena telkimas käies. Hubane, aga natuke põnev ka. Mis homne toob? Kurat, seda teab, aga pulli saab raudselt ja silmaring avardub samuti. Lähen nüüd ülejäänud reisiseltskonnaga jõmisema ja katsun järgnevatel päevadel juba pisut operatiivsemalt lühikesi jupikesi teile uudistamiseks saata.
Olge musid!
Isehakanud elukapten Myrakas.
Arrivederci!