Visaginas – linn, kus nõukogude nostalgia kohtub kantriga

Päris pikalt pole blogisse kribanud. No ei ole lihtsalt tuhinat peale tulnud, mis sa ära teed. Kunstnikuhing kooserdas ringi ja ootas Pegasuse kabjahoopi. Ajasin kaela õieli nii Helsinkis kui Saulkrastis, nii Urissaares kui Aluksnes. Seikluseid ja sekeldusi oli kuhjaga, kuid mitte ei viitsinud neid laia maailmaga jagada. Aga eile jõudsime tagasi Visaginase nimelisest linnast ja kohe tunnen, et korralikult tuikav muhk on kuklas. Järelikult tuleb oma töntsid sardellikesed klaviatuurile asetada ja elamused välja rammida.

Käisime selles kaugel Ida-Leedus asuvas linnas juba teist korda ja põhjuseks oli sealne countryfestival. Iseenesest täiesti arusaamatutel alustel toimetav rahvusvaheliste artistidega muusikasündmus, millel on praeguseks juba 35-aastane ajalugu.

Siia saagu linn!

Visaginas on täiesti ajuvabalt äge ja unikaalne linnakene, mis on ehitatud omal ajal Ignalina tuumajaama ehitajate ja hiljem töötajate jaoks. See asub sügaval männimetsas kauni järve kaldal. Põhimõtteliselt karuperse, aga kirssidega. Seletan. Visaginas ehitati valmis ühe ropsuga ja seal pole ainsatki eramaja. Kõigi tulede ja vildega linn kolmekümnele tuhandele inimesele paikneb lapikesel, mille võib mõne tunniga jalgsi läbi paterdada. Kõik on olemas – kauplused, apteegid, koolid, lasteaiad, raamatukogu... No kõik. Turu ja kirikuteni välja. Muide, kahe panelka vahele surutud punasest telliskivist palvela on kõike muud kui aukartustäratav ja pühalikkust kergitav.

Muljetavaldav taristu löödi püsti 1970ndate teisest poolest kuni 1990ndate alguseni ja ta on täpselt samasugusena säilinud siiani. Inimestele, kes toonast aega mäletavad, on Visaginas nagu ajarännukapsel kümnendite taha. Ma ei arva, et nõukaaega peaks taga igatsema, aga meil kõigil on oma lapsepõlv ja kui see kuidagi kõnealust perioodi riivab, tuleks võimalust kasutada. Ütleme nii, et Visaginas on põhjusmõtteliselt nagu okupatsiooniaja panda. Selline naljakas ja nunnu.

Selleks, et liblikakujulise väikelinna võlust aru saada, tuleb muidugi endal kohale minna, aga ma katsun kirjeldada, mida mina nägin ja kogesin. Esiteks oli ainuõge otsus matkakale jalgrattad külge siduda. Nendega sai linnakeses laisalt kulgeda ja uudistada. Mul käiski esimene vikat südame alt läbi kohe, kui Mutiga lenksu hüppasime. Soe hilissuvine päike, mõnus männilõhn, betoonist kõnniteeplaatide vahelt turritavad umbrohututid, vaikselt õõtsuvat metsa peegeldavad sajasilmsed paneelmajad, uhkete treppidega trotuaarid, purskkaevud ja puude all looklevad pargirajad ning raadiost Usbeki rahvamuusikat kuulavad teetöölised kurat teab, mitmendat suitsupausi tegemas. Ma olin laksust kümneaastane poiss, kes kolmekopikalise kalja lipsu taha viskab ja siis järve äärde purdelt peakaid hüppama kihutab. Visaginas oli nipsust olemas kõik see, mida ma oma põrssapõlvest üldse mäletada sooviksin.

• 

  Kops puhkab

• 

  Loomakliinik peab veel vastu tühjas kortermajas

• 

  Kohvik Vilkaragis, lõunakomplekt 7,50 eurot (supp, praad, morss)

• 

  Ideaalse elu kujutis elurajoonis

• 

  Kohvik Sweet Art aitab korra nõukavaibi unustada

• 

  Laupäev turul

• 

  Sakraalarhitektuuri mahlane näide

Et Ignalina tuumajaam tänaseks elektrit ei tooda ja tupiklinn just tõmbekeskusena ei mõju, on Visaginast saanud omamoodi hiiglaslik vanadekodu. Hallipäised viigipükstes taadid mõõdetud sammul võrguga poodi piima järele kulgemas ning valjuhäälsed memmed järjekordse väljaku serva sätitud lillelettide juures päevauudiseid arutamas. Kõik mõistagi vene keeles. Nii kirjad kui jutud. Nii mõtted kui loosungid. Aga poosita ja loomulikult, sest see on sealne argipäev. Kõik need karakterid on suurema osa oma elust selles linnas veetnud ning kuhugile minna nad ei kavatse. Pole põhjustki. Muidugi on siin ka nooremat rahvast, samuti trehvab neid, kes töö otsimisele käega löönud ning põõsa vilus joogitimmimisele keskendunud. Aga kui mõelda kõigi nende inseneride ja teadlaste peale, kes oma parimad aastad tuumajaamale kinkisid, ei saa linna IQ keskmine just väga väike olla. Jah, nad toodi Visaginasse idast ning fakt on see, et olenemata riiklikest pingutustest on veel praegugi pea poolte linlaste esimeseks keeleks ikkagi vene keel. Ja ülejäänud lihtsalt oskavad seda. Keelelise integratsiooni huvi (ja mis seal salata, ka otsene vajadus) on nullilähedane. Keegi ei jonni, aga sul lihtsalt on sedasi Visaginas oma asju kõige lihtsam ja loogilisem ajada.

No ja siis on see kantri. Kohalikud kõlksuvad esmapilgul sellega kokku sama hästi kui soolapekk ja suflee. Et päevasel ajal on festivaliplats kõigile tasuta avatud, vajuvad kõik need hommikused sirelitega mehed, puusad ette suunatud ja äraseletatud ilme näos, sündmuspaigale. Üldine vaib on selline, et kohe peab Kõlvart kõne ja siis hakkab kaevuritele Valeri Leontjev esinema. Aga ei. Mida tund edasi, seda rohkem stetsoneid ja bootse õllelaudade taga istet võtab ning kui päike mändide taha vajuma hakkab, oleks nagu kusagil USA lõunaosariigis tavalisel külapeol. Lapsed hüppavad batuutidel, noored armunud vahetavad õhupüssilaske pehmete mängukarude vastu ja line-tantsu entusiastid loobivad jalgu nagu oleks nähtamatu vaenlase vastu idamaiseid võitluskunste kasutamas. Täiesti uskumatu, kui okei võib olla kahe nii erineva maailma kokkupõrge! Loomulikult ei saa suurem osa visaginlasi aru ainsastki sõnast, mis lavalt kostub, aga võnked loevad. Siinsed võnked – eriti just kahel konkreetsel augustikuisel päeval – on miski, mida tasub kompama minna. No mõelge ise: kui Visaginas oleks päts krõbeda koorikuga saia ja kantrifestar pudel külma Kellukese limonaadi. Ahvatlevad ja kutsuvad ka eraldi, kuid üheskoos lausa jumalik kombo. Vähemasti kümneaastase Üllari jaoks. Aga küllap on minusugseid veel.

Tegelikult oli mul esiti plaanis teile rääkida oma isiklikest Visaginase seiklustest, aga läks seekord sedasi. Ma usun, et Muti paneb siia loo juurde veel igasuguseid isutekitajaid, et te läheksite ja selles linnas iseenda mälestused looksite. Ausõna, tasub minna!

Muti isutekitajad - vaatamisväärsused:

Visaginase järve rand koos paljude jalutusradadega mändide all

Fontään Väike päike, mis purskab mõõduka 2 euro eest teie poolt valitud muusika taktis. Valikuid on klassikalisest muusikast Haddawayni. Siit algavad jalakäijate promenaadid, mida on linnas muljetavaldavalt palju.

oPen gallery tänavakunst

Müstilise asukohavalikuga Ristija Johannese Sündimise kirik, mis valmis 1992. aastal

Norfa XXL pood, kohalik suurim toidupood südalinnast eemal, mille juures saab kohtuda väga värvikate isiksustega.

Söögikohad:

Žo-Žo Pica - turu ja inimtühjade paneelmajade juures eraldusmärkideta auk seinas, millest väljub osade külastanute hinnangul maailma parim pitsa.

Vilkaragis - sisekujunduselamuskohvik, kus saab lõuna ajal supi, prae ja morsi 7,50 euroga. Nagu parimatel pärlitel kombeks, ei pruugi õiget sisenemisava esimese katsega üles leida.

Sweet Art - tõeliselt armas magusakohvik, ümbritseva keskkonnaga väikeses vastuolus ja uksest sisse minnes on tunne nagu vahetaks sajandit.

Bunker Food - südalinna põhikoht, suure välikohvikuosa ja pubimenüüga.

Plovo Taškas - 2026. aasta kevadel avatud koht, mis teeb ainult värsket usbeki plovi. Päevas valmistatakse piiratud kogus ja müüakse seda sõna otseses mõttes seni, kuni pott tühjaks saab (teinekord vaid tunniga) ning mille pärast sõidetakse kohale teistest linnadest ja isegi Lätist.