VÄRSKE VÄRK

Viskan vaid õhku retoorilise küsimuse: “Kas minna?” ning vastan sellele pikemalt mõtlemata Onu Bella sõnadega: “Kindlasti minna!”

“Mina nii ei suuda!” hingeldas Urva telefonitorusse. “Läheme kasvõi lühemaks ajaks ja kusagile ligemale,” niutsatas ta ja jäi hinge kinni pidades mu reaktsiooni ootama. Meel läks nii haledaks, et lubasin Mutile ängi ära briifida. Edasine on juba meie niigi reljeefset sloganit veelgi enam väestav ajalugu.

Selleks ajaks, kui üksipäini mööda vanalinna ringi silkav Muti oli lähima ruutkilomeetri sisse jääva arhitektuuriinfo aplalt endasse ammutanud ja ajusagarate vahele talletanud, oli mul juba selline säde silmis, et võta või pliidile tuld.

Saabus Poola-reisi esimene hommik taas täislaetud akudega ja viltuse habemetuti sisse mässitud totaka naeratusega.